Viisnurga varjus 1

Kõikide nõukogude võimu

kuritegude all süütult

kannatanud eestlaste

mälestuseks!

Mitte teada, kuidas elasid inimesed vanasti, tähendab elada pimeduses

(Rooma vanasõna)

"Ehkki vaene on see pind, kuhu saatus on meid paigutanud, kuid sügavale siia oleme me oma juured ajanud. Iga paelõhe, soomülka, raba ja liivakingu sisse on meie tahtmise terasjuur puurinud. Ja siit ei kisu seda välja miski jõud. Meie isade higiga on see pind siin rammutatud. Meie põlvkonna verega on ta vabaks võidetud. Kogu jõudu pingutades loome me siin oma iseseisvat riiki. Täis rõõmu, julgust, tahtejõudu ja uhkust oma maa ja rahva vastu teeme seda tööd adraga. Aga kui vaja, siis ka mõõgaga.

Midagi pühamat, kallimat, ilusamat ja armsamat ei suuda meie mõttelend ette kujutada, kui seda on meie isade maa siin Läänemere kallastel. Temale on pühendatud meie südame puhtamad tunded, meie mõistuse võidud, meie tahtejõu sitkus. Tema pind jäägu igavesti vabaks, et rahulikult võiks temas uinuda põlvkonnad, kes siin oma tööst suurt väsimust puhkavad. Tema õnneks oleme me valmis ohverdama kõik. Kuigi kaduv on meie töövili, jäägu igavesti õnneliku, vaba ja iseseisvana püsima meie isade maa – meie Eesti!"

Konstantin Päts

Proloogi asemel

1818. aastal sündis siia ilma mees, kelle ideed põhjustasid hiljem maailmas palju kannatusi. Selleks meheks oli Saksamaa juut Karl Marx. Koostöös teise fantaasiaküllase mehe Friedrich Engelsiga tekkis mõlemal

kabinetiteadlasel omapärane ettekujutus tuleviku ühiskonnast kommunismi kujul. Iseenesest oli tegemist üsna süütu ettevõtmisega, kuni see jäi teooria tasemele. Samahästi oleks võinud nad ju arendada mõtet kogu inimkonna siirdumisest vee alla elama. Oleks ju väärt idee! Mere, või õigemini veega kaetud pindala ületab tunduvalt maismaa oma meie vanal armsal koduplaneedil. Seega oleks hirmutav mõte ülerahvastumisest kadunud pikaks ajaks. Jääks vaid üks pisiasi - inimene ei ole kohandunud eluks vee all.

Asi oleks olnud lihtne ja meie mõlemad naljamehed oleksid jäänud ehk maailmale tundmatukski, seda enam, et ajaloost teadaolevalt ei loobunud kumbki neist kodanluse hüvedest (Engels oli ise tehaseomanik), mida nad oma kirjatükkides raevukalt hukka mõistsid, kui kusagil maailmas ei oleks nende muinasjutule põhineva idee üles korjanud teistlaadi mees, kes oli naljast kaugel. See mees oli Vladimir Uljanov - elus kibestunud, auahnete ambitsioonidega, mitte eriti analüüsivõimeline vene inimene. Tema juba ei hakanud arutama, kas inimkond suudaks toime tulla eluga vee all ehk siis, kas kommunism on peale teooria ka praktikas kehtestatav. Kui ei suuda elada vee all, siis sunnime elama! Kui ei ole praktikas kehtestatav, siis sunnime kehtestama. Hilisem ajalugu tunneb seda meest juba Vladimir Iljitš Leninina.

Kes on vaevunud lugema Karl Marxi "Kapitali", see on tõenäoliselt pannud ka tähele, et sellest võib välja lugeda vastavalt tõlgendusele erinevaid seisukohti. Marx kirjutas palju, kuid ei suutnud põhjendada oma küllaltki küsitavaid teooriaid. Tema teooria põhines inimese täielikul ümberkasvamisel viljastava kommunismi tingimustes. Teooria on aga selline asi, millega inimloomuse juures ei ole midagi peale hakata. Marx ja tema järele ka teised kommunismi propageerijad ei tunnista pooltoone - nende jaoks on olemas vaid kaks äärmust: must ja valge. Marksistlikus doktriinis on kaks kindlat seisukohta: kapitalism on halb ja töölisklass hea. Selle põhjal võis igaüks leida just temale sobiva tõlgenduse. Pole siis ime, et Lenini juhitud Vene radikaalid lugesid raamatust välja omaenda marksismi-kommunismi, mis koosnes vandeseltslasliku partei loomisest, töölisklassi organiseerimisest, proletaarse riigi asutamisest, ülemklassi hävitamisest ja revolutsiooni laienemisest üle kogu maailma. Seega vägivald! Muide, ka Marx ise konstanteeris südamerahuga: "Vägivald on maailmarevolutsiooni ämmaemand". Marx võis küll olla rikkaliku fantaasiaga muinasjutuvestja, kuid inimesetundjana oli ta alla igasuguse arvestuse.

Marxi ehk põhjapanevaim töö kommunismi propageerimisel on 1848. aastal ilmunud "Kommunistliku partei manifest". Selle ilmumisest kuni praeguseni on ühe kõige inimvaenulikuma idee elluviimise nimel kaotanud oma elu üle 100 miljoni inimese. Kuid tema idee on kahjuks elus siiani .... !

Kommunisti tõelist olemust väljendab hästi 223. laskurpolgu poliitilise komissari Manohini kõne Elvas 1941.a. veebruaris, kus ta ütles muuhulgas: "Hea kommunist oled sa alles siis, kui silmi pilgutamata võid surma saata ka oma isa ja ema, kellest sa tead, et nad saboteerivad partei käske.": Et inimesi veenda selliste kindlameelsete isikute olemasolus, lõid kommunistid müüdi noorukesest Pavlik Morozovist, kes olevat andnud üles omaenda isa. Nagu suurem osa kommunistide heroilistest lugudest on ka see lugu puhtakujuline väljamõeldis.

Kommunistid eitavad religiooni, kuid ometi lõid nad kõiki teisi religioone maha tehes omaenda religiooni - kommunismi. Aga kui mistahes religiooni juhivad fanaatikud või lihtsalt religiooni oma hüveks kasutavad isikud, on tulemus rahva jaoks traagiline.

Käsitledes vastsete kommunistide maailmavaadet kirjutas tuntud vene filosoof Nikolai Berdjajev 7. novembril 1922. aastal Londonis olles: "Bolševism on vaimne nähtus ja vaimne haigus; seda haigust ei saa ravida ratsaväediviisi abil ... Bolševism saab eksisteerida üksnes kupli all isoleerituna, kuid see hukkub värske õhu käes kokkupuutel üleilmsete jõududega:" (Berdjajevi kiri avaldati NSV Liidus esmakordselt alles ajutise näilise avatuse ajal 1995. aastal)

Muide, samasugusele järeldusele jõudis ka N. Liidu välisminister Lev Trotski (tegeliku nimega Leib Bronštein), öeldes: "Kommunism ei suuda eksisteerida ühel planeedil koos teistsuguse riigikorraga riikidega." Selle all pidas Trotski-Bronštein silmas loomulikult seda, et teistsugune riigikord tuleb hävitada, et kommunism võidule pääseks. Marxi teooria kohaselt pidi ülemaailmne revolutsioonide laine alguse saama riikidesiseselt. Venemaa revolutsiooni isa V. Lenin praalis: "Vene revolutsioonile ja rahule järgneb kohe maailmarevolutsioon. Kõik kodanlikud valitsused kukutatakse. Järgneb ülemaailmne proletariaadi diktatuur." (Seejuures ei olnud Venemaa kommunistidel vähematki tegemist töörahvaga, sest ükski neist ei olnud kunagi mingit tööd teinudki, vaid elanud lihtsameelsete kulul). Marxi teoorial oli ainult üks pisike viga: see ei toiminud. Nõukogude Vene bolševikud võtsid oma ülesandeks ajaloo arengule pisut kaasa aidata.

Millistena on näinud muude riikide kodanikud kommunistide esindajaid, demonstreerib kujukalt Austria-Ungari välisministeri Ottokar Čzernini avaldus peale seda, kui ta kohtus Brest-Litovskis nõukogude diplomaadi Adolf Joffega, kes oli, muide, ka Tartu rahulepingu allakirjutanud Nõukogude Venemaa delegatsiooni juht. Čzernin kirjutas Joffe kohta: "Imelikud inimesed on need enamlased. Nad räägivad vabadusest ja üldisest leplikusest, rahust ja üksmeelest, aga ise on nad seejuures nähtavasti tooreimad türannid, keda maailm näinud. Kodanluse nad tapavad lihtsalt maha ja ainsaks argumendiks on neil kuulipildujad. Tänane vestlus Joffega näitas mulle, et need inimesed ei ole puhtad ja et nende silmakirjalikkus ületab kõik, mida tavaliselt ette heidetakse elukutselistele diplomaatidele:"

Ei ole ime, et kommunismiidee on omaks võetud madalama arengutasemega riikides. Kogu lugupidamise juures ei saa me väita, et Venemaa, Hiina, Põhja-Korea, Vietnam, Laos ja Kuuba oleksid kommunistlikule režiimile üle minnes olnud arenenud riikide eesotsas. Tõsi, ka nendes riikides leidus helgeid päid ja võimalik, et neid oli paljugi, kes ütlesid otsesõnu: kuulge, poisid, teie idee on ju täielik lollus. Varsti peale seda nad ei öelnud enam midagi, õigemini - ei saanudki enam öelda, sest surnud inimene teatavasti ei räägi. Ma ei tea, kas nimetatud riikide isevalitsejad on kunagi kuulnud sellisest asjast, nagu Gordioni sõlm, kuid probleemi lahendasid nad sama efektiivselt, nagu omal ajal Aleksander Suur - mõõgalöögiga. Või siis kaasaegsemalt - püssikuuliga.

Nii või teisiti, kuid Pandora laegas oli avatud, džinn pudelist välja lastud ja sinna tagasi toppida ta ennast enam ei lubanud. Kommunismitont läks kõndima mööda maailma.

♦ ♦ ♦

Eesti riik on ajaloos oma asukoha poolest olnud ihaldatud maiuspalaks paljudele riikidele. Suurem osa vallutajatest on peaaegu alati õigustanud oma vallutusi heateona eesti rahvale, olgu need siis vägivaldselt võõra usu kaasa toonud ja alistatutele pealesundinud keskaegsed anastajad või rahva vabastamise sildi all kohale saabunud vene ja saksa okupandid. Kõik nad on lähtunud peamiselt omaenda huvidest, mis ei ole arvestanud kunagi põlisrahvaste õigustega. Väikese Eesti riigi rahval on jäänud üle vaid hambaid kokku surudes taluda võõraste võimukandjate vägivallatsemist. Sellel teemal on kirjutatud palju raamatuid ja vaevalt minugi mälestused neile midagi uut juurde annavad. Siiski kuuluvad nimetatud sündmused selliste inimsusevastaste kuritegude hulka, mida ei tohiks kunagi unustada. Iga mälestus neist on väärt alalhoidmist, seda enam, et juba praegu leidub inimesi, kes kinnitavad, et midagi sellist ei ole kunagi juhtunud. Need, kes nii väidavad, ei ole põrmugi ainult Eesti endised võimukandjad, venelased, vaid ka näiteks soome teadlane Johan Bäckman avaldas hiljuti samasisulise artikli, milles väitis surmkindlalt, et mingisugust okupatsiooni ei ole Eestis kunagi olnud (SLÕ 17.09.2008).

Veelgi enam. Nimetatud asjamees väidab, et ei ole olemas ka eesti rahvust. Selle asemel olevat vaid Nõukogude Liidu territooriumil asetsevas Eestis elunev segarahvus. "Teadlane" kirjutab: Ma ei loe Eestit üldsegi riigiks. Ja ta ei saa ka kaotada iseseisvust, sest seda tal ju polegi. See ei ole riik vaid hoopis teistlaadi struktuur, mida ma kutsun apartheidi režiimiks. Eesti - see on platsdarm laiemale üldsusele teadvustamata sõjalisteks eesmärkideks. Mis annab mulle aluse selliselt mõelda? Seal kunstlikult loodud süsteem inimeste jagamiseks kodanikeks ja võõrasteks - mittekodanikeks. Pluss see, et ühiskond jaguneb veel ühe tunnuse abil: nendeks, kes toetavad ametlikku poliitikat ja nendeks, kes seda ei tee. Ja iga eestlane on elab seal pidevas ohus vallandatud saada või muude probleemidega kokku puutuda, kui teda kahtlustatakse režiimile ebalojaalsuses. Seal töötab väga efektiivselt salapolitsei - KAPO. See on repressiivaparaat, kes võib võtta kõne ebasoovitava isiku töökohta, koju, survestada selle isiku sugulasi. Selles riigis on olukord erakordselt pingeline.

[Tõlgitud lätivenelaste informatsioonisaidilt "ves.lv"]

Huvitav, kas "teadlane" Bäckman eitab ka Soome Talvesõja toimumist ja Karjala loovutamist või ei ole tema Moskva peremehed seda temalt veel nõudnud?

Sama edukalt sekundeerib teadlase tiitliga uhkustavale Bäckmanile soomlannast vabakutseline ajakirjanik Leena Hietanen, kelle senised üllitised vastavad täielikult Moskva maitsele. Oma kodumaal puudub nimetatud tegelastel poolehoid täielikult.

Loomulikult on selle tähelepanupuuduse all kannatava tandemi jutt täielik jama. Kuid me ju teame, kuivõrd vabalt on võitjad alati ümber käinud ajaloofaktidega, mida tunnistab ka kogu senine Nõukogude Liidu ajalugu, mis kujutab kommunistide hirmuvalitsust kogu maailma rõhutud inimeste kaitsjana. EI, ja veel kord EI! Mitte Hitleri juhitud rahvussotsialistlik Saksamaa ei olnud kurjuse impeerium nr. 1 ehkki ka selle riigi saavutused ei jäänud kuigivõrd alla esikohast. Palju enam pretendeerib sellele "austavale" nimetusele teine suurriik - Nõukogude Liit, mille tegevusele õiglase hinnangu andmise asemel eelistatakse maailmas seni pigem häbelikult vaikida. Kuid seejuures ei vaiki seesama "kurjuse impeerium nr. 1" ise. Niihästi oma jõudude, kui ka müüdava südametunnistusega hääletorude abil üritatakse mustata kõike ja kõiki, kes julgevad kahelda NSV Liidu poolt kirjutatud ajaloos.

Teadlastele ja ajaloolastele peaks asi olema enam-vähem selge. Kuid siiski leidub küllalt palju neid, kes kangekaelselt eitavad tegelikkust ja eelistavad selle asemel mingit erilist, ainult neile arusaadavat teooriat. Venemaa eitab siiani oma süüd Soome Talvesõja alustamises, samuti nagu ka iseseisvate riikide okupeerimises enne ja peale Teist Maailmasõda. Õnneks ei ole sellistel "arvamusliidritel" erilist seljatagust. Vastasel juhul võiksid nendetaolised kujuneda suureks ohuks maailma demokraatiale. Kuid just selliste "teadlaste" ja suurrahvuslike šovinistide väidete kummutamiseks on vajalik säilitada eestlaste ja mitte ainult eestlaste elu ja kannatusi kirjeldavad jutustused tulevase ajaloo jaoks.

Iseseisvus!

Ülimate raskustega ülimalt keerulisel ajal suutis eesti rahvas 1920. aastal saavutada lõpuks sõltumatuse deklaratsiooni väljakuulutamise. See ei tulnud kergelt. Vastutöötajaid oli niihästi Venemaal, kusjuures sama eesmärk oli niihästi vene rahvuslastel, kui ka äsja võimule tulnud bolševikel. Samamoodi nägid vaeva ka Eesti oma bolševistlikult meelestatud isikud, kelle hulgas silmapaistvamat rolli etendasid Viktor Kingissepp, Hans Pöögelmann, Jaan Anvelt, Artur Vallner, Johannes Semper jt. Isegi paljud rahvusmeelsed avaliku elu tegelased kahtlesid sellise sammu ajakohasuses. Asja tegi keerulisemaks veel seegi, et Eestis oli tollal veel arvukalt venelastest ametnikke ja sõjaväeosi. Teisalt ähvardas Saksamaa, kes oli juba jõudnud okupeerida Eesti saared. Oli selge, et vabadust ei pakuta kuldkandikul, vaid selle eest tuleb võidelda.

Omaette segavaks asjaoluks olid nn. liitriigid, kes I maailmasõja võitjatena olid võtnud endale õiguse otsustada muude riikide saatuse üle. Venemaa haardest väljarabelenud Baltimaad, Poola ja Soome kohtasid palju vastupanu oma iseseisvuspüüetele Inglismaa, Prantsusmaa ja Itaalia poolt. Need riigid oleksid meelsamini näinud sõja jätkamist bolševismi hävitamise nimel, olgugi, et Eesti riigi abistamises nad erilist aktiivsust üles ei näidanud, peale Inglismaa, kes siiski Eestit üsna rahuldavalt toetas. Üsna ebamäärast rolli mängis seejuures ka USA, kes keeldus algselt tunnustamast äsjavabanenud riike iseseisvatena. Muide, samasugust otsustusvõimetust näitas USA valitsus üles ka Eesti Vabariigi teistkordsel iseseisvumisel. Etturid võivad ainult malelaual saada lipu staatuse. Tegelikus elus jäävad väikeriigid maailma mastaabis ikka ainult etturiteks, millest ei sõltu suurte malendite omavahelises mängus palju midagi. Hea ülevaate kogu sellest protsessist annab omaaegne tuntud poliitikategelane ja ajakirjanik Eduard Laaman oma 8-st vihikust koosnevas teoses "Eesti isesisvuse sünd", kirjastus "Faatum", Tallinn 1995.

Kõigi nende raskuste kiuste õnnestus meie rahval lõpuks ometi võita kätte kauaigatsetud vabadus. Esimest korda ajaloos peale visa lahingut mitme agressoriga suutsid eestlased panna maksvusele oma enesemääramisõiguse. 2. veebruaril 1920. aastal kirjutati Tartus alla Tartu Rahu lepingule Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel.

Selles leppes öeldi muuhulgas: "Minnes välja Venemaa Sotsialistliku Föderatiivse Nõukogude Vabariigi poolt kuulutatud kõigi rahvaste vabast, kuni täieliku lahkulöömiseni riigist, mille hulka nad kuuluvad, enesemääramise õigustest, tunnustab Venamaa ilmtingimata Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust, loobudes vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suverääniõigustest, mis olid Venemaal eesti rahva ja maa kohta maksvusel olnud riigiõigusliku korra, kui ka rahvusvaheliste lepingute põhjal, mis nüüd siintähendatud mõttes edaspidisteks aegadeks maksvuse kaotavad. Eesti rahvale ja maale ei järgne endisest Vene riigi külge kuuluvusest mingisuguseid kohustusi Venemaa vastu."

Tartu rahu sõlmimine

Lepingu kohaselt tunnustas Venemaa Eesti iseseisvust de jure, loobudes "igaveseks ajaks kõigist suveräänõigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta".

Allkirjad Tartu rahu dokumendil

Ilusad sõnad! Kahtlemata mõjusid need paberile panduina ja mitme tuntud isiku poolt allkirjastatuina väga paljulubavatena. Kahjuks näitab ajalugu taas kord, et Moskva lubadusi ei saa tõsiselt võtta. Igavene aeg, mille jooksul pidi Nõukogude Liidu poolne lubadus kestma, osutus vägagi lühikeseks.

26. jaanuaril 1919. aastal peetud kõnes (s.o. ajal, kui rahulepingu tingimustes juba kokkulepetele oli jõutud ja seda ainult tekstiliselt viimistleti), ütles Lenin Eestiga rahu sõlmimise kohta: "Meie ei taha valada tööliste ja punaväelaste verd tüki maa eest, seda enam, et see järeleandmine ei ole igaveseks: Eesti elab üle Kerenski ajajärku, töölised hakkavad aru saama oma Asutava Kogu juhtide alatusest, kes ametiühingud paljaks röövisid ja 26 kommunisti ära tapsid, - kukutavad varsti selle võimu ja loovad nõukogude Eesti, kes teeb meiega uue rahu."

Samal ajal, kui kommunistliku Vene esindajad kinnitasid oma allkirjadega pühalikult, et Venemaal ei ole mingeid nõudeid Eesti vastu, osutas N. Liidu juhi kõne selgelt, et nõukogude Venemaa silmis oli see leping ainult tühine paberilipakas. Lenin unustas kahjuks oma suures kõnehoos, kui palju oli selleks ajaks tema enda käsul tapetud teisitimõtlejaid tema juhitud riigis.

"1920.a. rahuleping pidi kindlustama “igaveseks ajaks” enesemääramise õiguse. Oleme kogenud, kui vähe tähtsust on venelaste poolt kirjutatud lepingutel, paberit saab kergesti katki rebida ja lepingu tühistada. Ära usu kommunisti, venelast ega ka Putinit tänapäeval. Usun, et tollane E.V. juhtkond eesotsas Laidoneri, Pätsi ja teistega olid õiged mehed õigel kohal, mida noor vabariik suutis välja panna." Endel Pool "Vaba Eesti Sõna" 21.dets.2007.

Praegune põlvkond ei ole suuteline andma adekvaatset hinnangut Eesti Vabariigi tolleaegsete juhtide kohta, kuid seda enam võime teha seda N. Liidu suhtes. Tõepoolest, kõik need lepingud, mille üheks osapooleks on olnud N. Liit, on osutunud õigustühisteks või lihtsalt tühisteks. Meenutame: Tartu rahuleping 1920.a., Soome - N. Liidu koostööleping 1922.a., Soome ja Nõukogude Liidu mittekallaletungileping 1932.a. ja 10-ks aastaks pikendatuna 1934.a., Molotov - Ribbentropi pakt 1939.a., vastastikuse abistamise leping NSV Liidu ja Eesti vahel, Atlandi Harta, mis allkirjastati ka venelaste poolt ja tegelikult samuti Rahvasteliidu põhikiri, kus ühe liikmena figureeris ka N. Liit 1934. aastast. Ükski neist lepingutest ei omanud mingit siduvat iseloomu Moskva jaoks. Kuidas me saaksime uskuda enam ühtegi lepingut, mida venelastega on sõlmitud või sõlmitakse tulevikus? Seejuures on venelased ise varmad süüdistama kõiki teisi peale iseendi lepingute rikkumises. Parim kaitse on kallaletung!

Tõenäoliselt kannuste teenimise eesmärgil kirjutas eestlasest ajalooteadlane, professor Edgar Mattisen aastal 1988: "Tartu rahu kujunes avasammuks Suure Oktoobri demokraatliku ja humanistliku rahuprogrammi teostumisel. See oli vastandliku sotsiaalse korraga riikide rahumeelse kooseksisteerimise esmakogemus." (Edgar Mattisen. Tartu Rahu. Kirjastus "Eesti Raamat" Tallinn 1989) Autor jätkab: "Tõde on, et alates 1919. aasta suvest, mil klassisõja [sic!] käigus oli Eesti Vabariigi sünd saanud ajalooliseks reaalsuseks, seisid Nõukogude Venemaa ja Eesti kommunistid ning töölisklass järjekindlalt selle suveräänsuse rahvusvahelise tunnustamise eest."

Huvitav, kas professorihärra peab seejuures silmas ka revolutsiooni ootamisest tüdinenud Moskva poolt mahitatud kohalike ja illegaalselt riiki saabunud kommunistide organiseeritud mässukatset 1924. aasta detsembris?

Mälestussammas detsembrimässajatele. Rahvasuu naeris, et see on ainus sammas kogu maailmas, millel on esindatud kõik sündmusest osavõtjad.

Kogu selle jutu ainuke tõene fakt on, et nimetatud rahuleping oli tõesti esimene rahvusvaheline leping, mille Nõukogude Venemaa ühe välisriigiga sõlmis. Kuni selle ajani ei olnud ükski riik tunnustanud seda vägivaldset poliitilis-repressiivset moodustist seadusliku riigina. Autor ilmselt unustab aga mainida, et vaid 20 aastat hiljem okupeeris Nõukogude Liit suveräänse Eesti, surudes talle peale tõelise hirmuvalitsuse. Demokraatiast ja humanismist ei saanud selle puhul küll kuidagi kõneleda. Kirjutaja esineb siin tolleaegse tüüpilise ülespuhutud sõnavahuga, mille ainus eesmärk on näidata Nõukogude Liitu võimalikult heas valguses. Kas see oli siis Suure Oktoobri demokraatlik ja humanistlik rahuprogramm, mis nõudis sõltumatu riigi ründamist 1918. aastal? Nagu me ajaloost teame, alustas seesama "Suur Oktoober" peale võimuletulekut enneolematut terrorit ka omaenda territooriumil - Venemaal. Seega on asi kaugel igasugusest demokraatiast.

Palju tõelähedasem on inglise ajaloolase E. Thomsoni konstanteering: "Nõukogude võim sõlmis rahulepingu eestlastega ainult selleks, et saada hingetõmbeaega oma siseolukorra päästmiseks, Eesti aga esimesel sobival võimalusel likvideerida." (Edgar Mattisen.Tartu rahu).

Nagu me ajaloost teame, läksid edasised sündmused just seda rada.

Et tegelikkus nii ilus ei olnud, peab tunnistama ka juba mainitud ajalooprofessor Mattisen. Laename veel korraks tema teksti: "Pole ju ka hiljem Vene SFNV ja Nõukogude Liidu valitsus sõlminud Eesti Vabariigiga kahe- või mitmepoolseid lepinguid ...., mis oleks vastuolus Tartu rahulepingu vaimu või kirjatähega..." (Vastastikuse abistamise leping, samuti, nagu suure osa vabariigi territooriumi loovutamine Nõukogude Vene militaarjõududele, mis suruti Eestile vägivaldselt peale 1939. aastal on professoril ilmselt meelest läinud!) Edgar Mattisen: "Tõsi, nagu hiljem teatavaks sai, vormistasid hitlerliku Saksamaa välisminister J. Ribbentrop ja stalinlikkku suurriiklik-šovinistlikku välispoliitilist joont teostanud NSV Liidu välisasjade rahvakomissar V. Molotov 23. augustil 1939 Saksamaa ja NSV Liidu vahel sõlmitud mittekallaletungipakti juurde salaprotokolli. ... Salaprotokolli põhjal NSV Liidu poolt 1939. - 1949.a. Eesti Vabariigi suhtes teostatud välispoliitilised ja sõjalised aktsioonid tähendasid Tartu rahulepingu jämedat (!) rikkumist. Ent selle probleemi valgustamine ei mahu käesoleva monograafia raamesse."

Seega veeretab hajameelne professor kogu vastutuse lihtsalt N. Venemaa tollase välisministri Vjatšeslav Molotovi ehk tegelikult venestunud mordvalase, Vjatšeslav Skrjabini õlgadele, nagu oleks viimane olnud kogu Nõukogude Vene tollase poliitika suunaja.

Tõepoolest, see, mida lugupeetud professor nimetab tagasihoidlikult ja mugavalt probleemiks, ei mahu ühegi loogika raamidesse. Ometi määras just see "probleem" kogu Eesti tulevase elu järgnevaks 50 aastaks.

Et teatud "ajaloolastel" on omapärane käsitlus ajaloost, tunnistab ka teise samasuguse ajaloolase Vilhelm Reimani vihast nõretav paskvill "Tallame puruks valgesoome mao ", mis oli avaldatud 4. juulil 1941. aastal, kui Soome Vabariik alustas nn. Jätkusõda, millega proovis vabastada oma Moskva poolt eelmise ehk Talvesõja ajal anastatud territooriumi. Tookord veel mitte professori tiitlit omav Reiman demonstreerib kujukalt oma sõnavara, mille üle tunneks uhkust iga paadialune. Olgu siinjuures näitena katkend Reimani artikli algusest:

´´Taltsutamatu vihaga täitus iga nõukogude inimese süda, kui sai teatavaks jultunuks läinud hitlerlike nolkide jõle provokatsioon, kes julgesid oma räpase kärsa ajada meie nõukogude aeda.
Ühes saksa fashismi kärnaste koertega tõstis oma pea ka kärnane lambakoer saksa õuest, sisisev valgesoome madu.
See kaval, äraandlik madu julges roomata sõjaga Suure Sotsialistliku Riigi ligipääsmatuile kindlustele. ...

Vast aitab Kremli tallalakkuja tsiteerimisest!

Ajaloolane David Vseviov kirjutab selliste "ajalooliste" üllitiste kohta: "Omamata omas ajas mingit tõsist ajaloolist väärtust on need raamatud ja artiklid ajaga muutunud tolle ajastu tõelisuse kandjateks. Ning muutunud seega väärtustetutest propagandistlikest väljaannetest väärtuslikuks ajalooallikaks" (Vseviov 1999). David Vseviov peab siin silmas mitte seda, et nendes kirjutistes kajastatud faktid oleksid mingil moel tõestust leidnud, vaid et nende abil on võimalik aru saada tolleaegsest suunast ajaloo võltsimisel.

Vene bolševike tegelikke eesmärke ei salanud ka V. Lenin, kes kirjutas 1918. aastal: "Me ei tohi end oma võitluses lasta takistada põhimõtetest. Me peame valmis olema kasutama ükskõik missuguseid võtteid, valesid, ebaseaduslikke meetodeid ja kavalust ... Kui töölised ja talupojad ei võta omaks sotsialismi, siis ei ole mõtet kasutada sõnu, tuleb kasutada vägivalda ... Kui me kommunismi teostamise nimel peaksime hävitama kas või 9/10 elanikkonnast, siis me ei kõhkle seda tegemast. Parem on hävitada 100 süütut, kui lasta pääseda ühel süüdlasel.(!)...Vägivald on möödapääsematu ja vajalik!" Neid viimaseid juhendeid rakendasid kommunistlikud repressiivorganid ellu eriti agaralt. Muide, Lenin ei öelnud vene šovinismi seisukohast. lähtudes midagi uut. Juba omaaegne vene kirjanik Fjodor Dostojevski kirjutas: "Kui mõned rahvad ei mõista meie elulaadi ja ei taha selle kohaselt elada, siis tuleb see neile jõuga selgeks teha!"

Võimuahne poolasiaadist Vladimir Uljanov-Lenini jesuiitlike loosungite taga ei olnud paljalt sõnad. Vähesed teavad, et koonduslaagrite tegelik asutaja oli V. Lenin isiklikult, kes 5. septembril 1918. aastal allkirjastas dekreedi tõelise punase terrori kehtestamise kohta. Selle dekreedi alusel asuti rajama esimesi koonduslaagreid, kuhu peagi veeti kokku miljoneid poliitvange üle kogu tollase N. Liidu. Nii, nagu prantsuse kodanliku revolutsiooni ajal asuti esmajoones hävitama just neid, kes nägid läbi võimuahne juhtkonna tegelikke mõtteid ja kavatsusi, tuli kõrvaldada ka vastsel Nõukogude Venemaal tollane intelligents, et vähema analüüsivõimega inimkond usuks lubadustest nõretavaid loosungeid ja üleskutseid. Selline taktika ei ole kadunud tänapäevalgi, kuigi otseselt koonduslaagritega enam ei ähvardata. Füüsiline surve on asendatud rafineeritumate meetoditega.

Vene kirjanik Maksim Gorki (kodanikunimega Aleksei Peškov), kes oli algusest peale veendunud enamluse pooldaja, kirjutas 1917. aastal Lenini kohta: "Lenin on erandliku jõuga mees ja tal on kõik juhile tarvilikud omadused, ühtlasi aga ka selleks tarvilik kõlbluse puudus ja isevalitseja halastamatu vaade rahvahulkade elule."

Dmitri Volkogonov kirjutas oma raamatus "Triumf ja tragöödia" Lenini kohta: "Eelkõige oli eemaletõukav tema toorus, mis on segunenud uskumatu enesega rahulolu, vestluskaaslase põlgamise ja tollele mingi nimme (ma ei leia teist sõna) "näkkusülitamisega", eriti kui on tegemist teisiti mõtleva inimesega, kes temaga ei nõustu ning kus vastane on nõrk, ei ole leidlik ega ründav ... Ta ei häbenenud olla vaidluses mitte ainult jultunud ja jõhker, vaid lubas endale ka isiklikke teravaid kallaletunge vastase aadressil, mis sageli muutusid täielikuks sõimuks. Just seepärast, nii palju kui mina mäletan, ei olnud Leninil lähedasi, intiimseid sõpru, südamesõpru. Tal oli seltsimehi, oli pooldajaid - neid oli massiliselt ning nad kõik jumaldasid teda nagu instituudiplikad ja andestasid talle kõik ... "

Teine asiaadist diktaator, Jossif Stalin omakorda kujundas kommunistlikust maailmavaatest tõelise religiooni, milles (eba)jumalana

esines loomulikult tema ise. Apostlitena tegutsesid tema truud tallalakkujad, kelle hulgas palavalt armastatud juht ja õpetaja aeg-ajalt selekteeris välja temale ebasobivaid juudaseid. Erinevalt kiriklikust religioonist, mis ähvardab sõnakuulmatuid põrguga peale surma, tutvustas Stalin allumatuid oma koonduslaagritest moodustatud põrguga juba inimese eluajal.

Stalini ohvrite arvuks arvatakse üle 20 miljoni süütult tapetud inimest, kelle hulka kuulub 14,5 nälga surnud inimest, 1 miljon poliitilistes puhastustes tapetut, üle 5 miljoni GULAGI laagrites surnud ja surmatud ohvrit.

Stalini erakordne julmus kohutas isegi Leninit, kelle "saagiks" loetakse umbes 200 000 hukkunut ja kes oma viimases kirjas, mida nimetatakse ka Lenini testamendiks ja mis oli adresseeritud Partei Kongressile, soovitas Stalinile mitte anda liiga suurt võimu. Lenini sõnu ei võetud arvesse, kuna ta oli juba oma positsiooni revolutsiooni juhatajana kaotanud ja faktiliselt muutunud Stalini vangiks.

Palju on vaieldud teemal: kas niihästi Lenin, kui ka Stalin olid kommunistid selle sõna tõelises mõttes või oli kommunism neile ainult mugavaks kattevarjuks oma auahnete ambitsioonide teostamisel. Seda ei oska keegi enam analüüsida. On siiski üsna tõenäoline, et nende massimõrvarite tõeline eesmärk oli piiramatu võim kogu maailma üle, mis õnneks jäi saavutamata.

Lenini käsu põhjal rajati esimesed koonduslaagrid, kuid Stalin suurendas nende arvu rohkem kui sajakordseks. Lenini ajal oli kinnipeetavate arv umbes 100 000. Aastal 1930 on neid juba 1 000 000. 1940. aastal oli Gulagi arhipelaagi majutatud rohkem kui 10 miljonit õnnetut. Suremus oli erakordne: ligi 30% aastas ülejõukäiva töö, minimaalse toidu ja sooja riietuse täieliku puudumise tõttu. Ainuüksi 1942. aastal registreeriti laagrites 249 000 surmajuhtumit. Kogu orjalaagrite töö toimus kurikuulsa NKVD juhtimise all.

Vangilaagrid Nõukogude Liidus. Iga punkt tähistab laagrite kogumit, millesse võis kuuluda kümneid eraldiasetsevaid laagreid.

Koonduslaagrid teisitimõtlejatele on veel üks Karl Marxi teooria erasiarendus. Oli ju Marxi ideaaliks ühiskond, milles on likvideeritud eraomand. Wikipedia defineerib kommunismi mõistet järgnevalt: "Kommunism või kommunistlik ühiskonnakorraldus kui teoreetiline sotsiaalne ja majanduslik süsteem on egalitaarse ühiskonna tüüp, kus ei ole eraomandit ega sotsiaalseid klasse, riiki ega perekonda. Kommunismis on kõik varad ja tootmisvahendid ühiskondlikus omandis ja kõik inimesed on võrdsed nii sotsiaalselt kui majanduslikult. ...". Vangilaagrites ei olnud eraomandit ega sotsiaalseid klasse, kui laagri administratsioon välja arvata. Loomulikult ka mitte perekonda. Seega oli loodud ideaalne kommunistlik ühiskond.

Tegelikult on vangilaagrid ühiskonna peegeldus. Vaid tugev riik võib garanteerida oma kodanikele kõiki neid vabadusi, mis peaksid olema elementaarselt tagatud põhiseadusega. Riik, mis tunnetab oma ebakindlust, ei saa lubada teisitimõtlemist. Järelikult jääb dissidentide jaoks üle vaid nende füüsiline hävitamine otseselt või kaudselt. Mõnes mõttes näitas samasugust tendentsi ka Konstantin Pätsi poolt Eesti Vabariigis kehtestatud nn. vaikiv ajastu 1934. aastal, kui oli karta rahva hulgas suure populaarsuse saavutanud vabadussõjalaste ehk vapside võimulepääsemist.

Balti riigid kaotavad oma iseseisvuse

Vastupidiselt professor Mattiseni sõnadele hakkas Nõukogude Vene pool rikkuma Tartu rahulepingut peaegu kohe selle allakirjutamisest alates. Üks rahulepingu punktidest puudutas Eestist röövitud varade tagastamist, mis jäeti rahumeeli täitmata. Moskva mahitusel toimus detsembris 1924. relvastatud mässukatse, mis sai üsna haleda lõpu osaliseks. Loomulikult eitas Venemaa oma rolli selles, ehkki selle toimumise eelõhtul oli Eesti - Vene piiri äärde koondatud märkimisväärne sõjaline jõud. Eesti- ja kogu Balti riikide vastane tegevus saavutas oma haripunkti 1939. aastal, mil N. Venemaa valmistas juba aktiivselt ette teist maailmasõda.

Eesti vabariik peale Vabadussõda

Kolmekümnendate keskel reisis Ameerika kirjanik Marion Foster Wasbhurn mööda mõningaid Euroopa riike ja viibis ka Nõukogude Liidus, soovides leida sellist maad, mis pakuks oma rahvale mõõdukalt korralikke elamistingimusi. Kuid ta pettus sügavalt.

Saabudes juhuslikult Eestisse, jäi ta siia kauemaks peatuma, et siinse eluoluga lähemalt tutvuda. Oma 1940. aastal ilmunud raamatus “Õnnelikku maad otsimas” [“A Search for a Happy Country”] kirjutas ta Eesti kohta:

“Kuigi eestlased on vaene rahvas, on nad kahekümne aasta jooksul saanud endale seitse inimeluks vajalikku asja: toidu, eluaseme, töö, õppeasutused, oma väljendusviisi, tervise ja armastuse… See vähe tuntud väike maa on eeskujulikult organiseeritud riik. Siin ei ole töötuid! Ei ole kirjaoskamatust! Heaolu on juba silmapiiril. Tõeline demokraatia!”

Kirjanik Marion Foster Wasbhurni arvates oli Eesti ainuke õnnelik maa Euroopas. Kahtlemata oli tema vaatenurk mõnevõrra idealiseeritud. Küllap väidaks iga eestlane, et ka meil oli puudusi. Kuid tagantjärele meie iseseisvusaastaid vaagides võime siiski tõdeda, et igal pool mujal oli puudusi veelgi rohkem, kui enne Teise maailmasõjaaegses Eestis.

* * *

15. juunil 1920 võttis Asutav Kogu vastu Eesti Vabariigi põhiseaduse. Valiti Riigikogu, millesse kuulus 100 rahvaesindajat. Valimissüsteem sarnanes praegusele. Hääletati põhiliselt erakondade, mitte inimeste poolt. Seega ei ole rahva hääl juba algusest peale olnud otsustavaks Riigikogusse pääsevate kandidaatide suhtes. Selline süsteem on tarvitusel paljudes Euroopa riikides. Eestis nimetati tollal sellist häältekantimist poolpilklikult "Erakonnavalsiks".

Parteidest olid Riigikogus esindatud:

Tööerakond (Strandmann) 22

Põllumeeste Kogud (Päts) 21

Sotsiaaldemokraadid (Rei) 18

Iseseisvad Sotsialistid 11

Rahvaerakond (Tõnisson) 10

Kommunistid 5

Väikesed parteid 13

Nagu näeme, oli Vabariigi valitsus tõepoolest suhteliselt demokraatlik, sest ka kommunistidel, kes olid mänginud peamist rolli iseseisvumisele vastuseisjatena, oli antud võimalus osaleda riigi valitsemises. Alles peale 1924. aasta detsembri mässukatset keelustati Kommunistlik Partei.

Kommunistide rühm I Riigikogus:
Paul Raudsepp (sekretär), Jaan Reinberg, Jaan Santa, Johan Soans, Johannes Alliksoo (Müürman), Johannes Vanja, Jaan Truumann (Tallina linnavolikogu Kommunistide rühma liige), Elfriede Preismann (masinakirjutaja).

Tegelikult ei mänginud kommunistid Riigikogus mingit otsustavat rolli. Õigupoolest ei olnud neil mingit tegevuskavagi. Nende "tegevusest" räägib nende kaasaegne, Eduard Laaman, kes oma kirjatöödes kasutas pseudonüümi Juhan Saar:

''Ühelt poolt nende isandate poliitiline kirjaoskamatus, teiselt poolt määratu iseteadvus, mis iseennast ainukeseks Eesti rahva kutsutud ja seatud valitsejaks luges, kuna teisi inimestekski ei arvatud, – Riigikogus pidasid nad end kui kõrtsis üleval, – see igapäevane vastolu pakkus Riigikogu istungitel alalist nalja. Eesti kommunismi võrreldi üsna tabavalt halvasti lavastatud operetiga: Võõrsilt laenatud aine, mis võõraste olude kohaselt läbitöötatud; palgatud näitlejad ühes väikse hulga statistidega, kes end pea kommunistideks, pea iseseisvateks sotsialistideks riietudes näitelavale sisse ja välja käies rahvast peavad kujutama; põrandaalune etteütleja, keda publikumi silme eest hoolega varjata püütakse, kuid kelle häälekaja siiski ühtelugu kuulajate ruumi ulatab, – nagu ikka provintsi teatris, kus näitlejad põrmugi oma osa ei oska, vaid etteütlejat kuulatavad, et siis valepaatosega tema sõnu korrata; selle kõige juurde reklaami lendlehekesed, mis kümnete tuhandelistest hulkadest kriiskaval toonil hooplevad, – nii nägigi välja see partei, kes Eesti ja kogu ilma lubas uueks muuta.“ J. Saar

Ei, need ei ole Alabama ku-klux-klanlased, vaid keelustatud Eesti kommunistid põrandaalusel koosolekul. Kas häbi kommunistide tulevaste kuritegude pärast sundis juba siis nägu varjama?

Kuigi eesti kodukasvanud kommunistid pidasid endid Nõukogude Liidu täievolilisteks esindajateks, ei olnud nende saatus just kadestamisväärne. Võiks arvata, et kodumaa reetmise eest tasus kommunistlik süsteem oma tallalakkujatele heldelt. Tegelikkus oli siiski hoopis erinev nende poolt loodetust. Missugune oli siis oma rahva mõrvarite saatus?

Õpetlik oleks teada saada kommuuni juhtide endi saatused kommunistlikus paradiisis:
Jaan Anvelt – ETK Nõukogu esimees ja sõjandusasjade juht – 11. detsembril 1937 peksis Nõukogude Venemaal uurija ta ülekuulamisel surnuks. Viktor Kingissepp – siseasjade juht – 3. mail 1922 lasti maha Eestis ja laip heideti merre. Hans Pöögelmann – Rahvamajanduse valitsusjuht, hukati represseerituna, ütleb teatmik. Ta lasti maha 27. jaanuaril 1938. aastal. Artur Vallner – rahvahariduse juht – 1936. a. vangistati Leningradis poliitilistel põhjustel ja saadeti 10 aastaks Siberisse. „Troika“ vaatas tema, samuti ka NKVDlase Aleksander Jea, Punase Kütidiviisi komissari Mart Laiuse, EKP Keskkomitee liikme Georg Teiteri asja veelkord üle ning „igaks juhuks“ lasti nad koos veel 21 „fontannikust* kaasosalisega“ 14. veebruaril 1938. a maha. Johannes Käspert – asjaajaja, punase terrori ja tsensuuri eest vastutaja, tegelikult ka V. Kingissepa esindaja, kelle allkiri on ka hukkamisnimekirjal – hukati 4. novembril 1937.
Issanda veskid jahvatavad aeglaselt, aga kindlalt. Näib, et vanadussurma ei õnnestunud Eesti Töörahva Kommuuni juhtidest surra kellelgi. Kommentaarid on liigsed.

*"fontannik" on pärit Peterburis asuva Fontanka tänava nimest. Sellel tänaval asuvas majas käisid koos eesti kommunistid.

Vaevalt küll läksid nimetatud seltsimehed surma "Internatsionaali" lauldes ja Oktoobrirevolutsioonile au ja kiitust hüüdes. Liiga hilja said nad aru, mida tähendab maailma kõige õiglasema partei "tänu".

Täpsemalt võib sellest lugeda "Eesti Päevalehe"artiklist ja Wikipediast:

http://www.epl.ee/artikkel/400987

http://et.wikipedia.org/wiki/Eestlased_Venemaal#Eesti_kommunistide_saatus_NSV_Liidus

Kuritegelik kokkulepe

1936. aastal Nõukogude Liidus avaldatud uuest, nn. Stalini konstitutsioonist oli targu välja jäetud viited maailmarevolutsioonile. N. Liidu juhtkond oli lõpuks aru saanud, et Marx oli oma teooriaga rappa läinud ja oodatud revolutsioone Lääneriikides ei toimu. Järelikult võis maha matta unistuse, et kõikide seni kapitalistlike riikide võidukad töölisrevolutsioonide juhid tulevad üksteise võidu pakkuma oma kodumaid kommunistliku punakotka tiiva alla. Kuid maha matta soovi allutada endale vähemalt kogu Euroopa, Stalin ei kavatsenud. Kui inimesed ei taha, et neid vabastatakse, siis tuleb vabastada nad väevõimuga. Väevõimuks saab olla ainult sõda.

1939. aastal mängis Jossif Stalin temale ainuomast kahepalgelist mängu. Kõigepealt tahtis ta moodustada Prantsusmaaga ja Inglismaaga Hitleri-vastase koalitsiooni, nõudes selle tasuks vabad käed Baltimaade suhtes. Kui potentsiaalsed lepingupartnerid keeldusid loovutamast iseseisvate riikide vabadust, tegi Stalin täispöörde ja pakkus oma koostööd Hitlerile, kes oli nimetatud kõhklustest vaba.

1939. aasta augusti teisel poolel saadeti Nõukogude juhtkonna poolt Saksamaa suursaadiku von Schulenbergi kaudu Saksamaa juhtkonnale ettepanek sõlmida vastastikune mittekallaletungileping koos selle nõukogudepoolse projektiga. Lepingu sõlmimise algatajaks oli Nõukogude Liidu diktaatorist liider Jossif Stalin, kelle eesmärk oli lääneriigid omavahel sõdima ärgitada ning siis sõjas nõrgestatud Euroopa vabastamise loosungi all hiljem ise rünnata. See oleks tal võimaldanud vastavalt Karl Marxi poolt väljatöötatud maailmarevolutsiooni ideedele allutada kogu Euroopa, kuigi Karl Marxi teooria nägi ette revolutsiooni puhkemist riigis endas, mitte selle riigi vallutamist välisjõudude poolt.

Teiseks lepingu põhisuunaks oli kaotada puhverriikide tsoon Saksamaa ja Nõukogude Liidu piiride vahel, et hiljem oleks lihtsam rünnata Saksamaad, kui see on hõivatud Lääne-Euroopas ja keerab Nõukogude Liidule selja. Väga iseloomulik tegevus N. Liidu poolt oma lepingupartnerite suhtes.

Nimetatud leping sisaldas ka salaprotokolli, mille tulemusena jaotati Euroopa kahe riigi, natsionaalsotsialistliku Saksamaa ja bolševistliku Venemaa vahel. N. Liidu "saagiks" langesid sellest kabinetimängus Eesti, Läti ja Soome.

28. septembril 1939 sõlmiti NSV Liidu ja Saksamaa sõprus- ja piirideleping. Selle lepinguga muudeti 23. augusti 1939. aasta lisaprotokoll nii, et Leedu usaldati NSV Liidule, välja arvatud Šešupe jõe vasakkalda ala, mille pidi “eriabinõude” rakendamise korral okupeerima Saksa armee.

Ei ole just kuigi laialt teada, et Brest-Litovski rahu sõlmides, saatis Lenin 1918. aastal Saksa keisrile ligi 94 tonni kirikutest kokkuröövitud kulda, mis paraku langes hiljem, kui Saksamaa sõja kaotas, hoopis prantslaste saagiks. Stalin oli säästlikum. Tema panuseks Hitleri Saksamaale 1939. aastal jäi 23 tonni kulda, mille ta loomulikult lootis lähemal ajal koos priskete protsentidega tagasi saada.

10. jaanuaril 1941 kirjutasid ühelt poolt Saksamaa suursaadik NSV Liidus von Schulenburg, teiselt poolt NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu esimees Molotov alla uuele salaprotokollile, milles kauplemise objekti moodustas eelmainitud Leedu territooriumi osa. Saksamaa valitsus loobus Šešupe jõest läänes asuvast territooriumist NSV Liidu kasuks 7,5 miljoni kulddollari ehk 31,5 miljoni riigimarga suuruse rahalise kompensatsiooni vastu.Seega kullavool Saksamaale jätkus, nagu ka salaprotokollide vorpimine.

Joachim von Ribbentrop allkirjastamas nn. Molotov-Ribbentropi pakti. Pruun ja punane fašism on ulatanud teineteisele käed. Soome sõjavägede ülemjuhataja marssal Mannerheimi sõnade kohaselt olid "kaks kuratlikku jõhkardit leidnud teineteise" ja "nendest türannidest oli asjatu oodata midagi inimlikku." Kahjuks mõisteti Nürnbergis kohut ainult ühe üle neist.

1939. a märtsis andis tollane N. Liidu välisminister Maksim Litvinov, tegeliku nimega Meir Henoch Wallach-Finkelstein (miks kõik N. Liidu suuremad ninad häbenesid oma juudi sünnipära?) Eesti ja Läti suursaadikutele üle noodid, milles öeldi: "Eesti ja Läti täieliku iseseisvuse säilitamine on Nõukogude Liidule esmatähtis. Kui Eesti või Läti vabatahtlikult või välise surve mõjul sõlmivad lepinguid, mis viivad nende sõltumatuse või iseseisvuse nõrgenemise või piiramiseni, nende sattumise kolmanda riigi majandusliku, poliitilise või muud laadi ülemvõimu alla või kolmandale riigile nende territooriumil või sadamates eriõiguse võimaldamiseni, peab N. Liidu valitsus seda lubamatuks ... N. Liit ei saa jääda tegevusetult pealt vaatama, kui sooritatakse avalik või varjatud katse hävitada Eesti või Läti iseseisvus."

Missugune liigutav hoolitsus! Tundub, nagu loeks vanaisa lapselapsele unemuinasjuttu. Litvinovi läkituses isegi ei tuntud huvi, kas Eesti ja Läti soovivad Nõukogude Liidult endale kaitset. N. Liidu valitsus võttis lihtsalt endale õiguse otsustada, millal on Baltimaade iseseisvus "nõrgenenud" või millal seda on "piiratud", samuti õiguse sekkuda nende riikide sisesasjadesse oma äranägemise järgi. See palav armastusavaldus Balti riikide iseseisvuse vastu andis sealsete riikide valitsustele kuhjaga muret. Ja nagu hiljem näha võis, see mure oli täiesti õigustatud.

KIRILL VALLUTAJA: Armeekomandör Kirill Meretskov (vasakul) saabub 2. oktoobril 1939 Tallinna läbirääkimisi pidama. Juunis 1940 määrati ta Eesti vallutamise juhiks

Meretskovil ja diviisikomandör Aleksejevil on põhjust rahul olla Tallinnast lahkudes 11. 0kt. 1939., sest okupatsiooni ettevalmistamine toimus rahuldavalt.

Kirill Meretskovi käskkiri, mis sisuliselt tähendas Eesti okupeerimist

Rahvasteliidu põhikirja alusel võetud kohustusi.

1933. aastal jõustus nn. Litvinovi definitsioonil põhinev konventsioon agressiooni mõistemäärangu kohta, mille üheks allakirjutajaks oli Nõukogude Liidu kõrval Eesti (Londonis 3. juulil). Agressoriks tunnistati riik, kes esimesena kuulutab sõja või tungib oma vägedega ilma sõda kuulutamata teise riigi territooriumile või ründab tema laevu või lennukeid või alustab teise riigi ranniku või sadamate blokaadi või asub toetama teise riigi vastu tegutsevaid relvastatud jõuke. Nimetatud definitsiooni osas 3.2 veendume, et N. Liit on süüdi kõigis neis agressiooni liikides peale sõjakuulutamise. Oluline on konventsiooni art. 3 säte, et agressiooni ei saa vabandada ega õigustada mingite poliitilist, sõjalist, majanduslikku või muud laadi kaalutlustega, samuti art. 3 lisa, mille kohaselt agressiooni õigustusena ei saa käsitleda ka mitte rünnatava riigi siseolukorda, näiteks tema poliitilist, majanduslikku või sotsiaalset struktuuri või puudusi tema valitsemistegevuses või streikidest, revolutsioonist, kontrrevolutsioonist või kodusõjast tingitud segadusi. Ja lõpuks keelab art. 3 lisa igasuguse agressiooni ka ohverriigi rahvusvahelisest käitumisest tingitud ettekäänetel, kaasa arvatud agressorriigi õiguste või huvide rikkumise või ohustamise tõttu.

Nõukogude Liit rikkus 1940. aastal kõiki neid mitmepoolseid lepinguid, mistõttu tema käitumist saab hinnata ainult kui kuritegelikku agressiooni.

Mäng ühte väravasse algab

Põhja piiril seisis pere, Kalevite kaunis kodu.
Seisis Viru vete veerel, ligi Läänemere laineid.
Seal olid südid sakalased, olid visad virulased,
hakkajamad harjulased, ehitasid eluaset,
Kinnitasid oma kodu Maarjamaa paesele pinnale.
Sinna oli nõrgunud nurmedele,
vajunud musta mulla rüppe palju verta virulaste,
ohtralt higi harjulaste, sakalaste silmavetta.
Tulid siis tunnil tusasel, ühel päeval pahemal,
nagu udu ulgumerelt, nagu rabast roostevesi,
soendid soolaugastelt, peninukid Peipsi tagant,
samakoorid Sarmaatiast, vankad Vasknarva veeresta,
tiblakarjad tigedad!
Ilmsüütu südameveres nende lipud ligunesid.
Verekarva verstapostid teekonda tähistasid.
Suus olid suured lubadused, keeleotsas kinnitused,
paradiis pihku pisteti, taevas tasku tõotati,
suuga tehti suuri linnu, käega ei kärbsepesagi.
Süda aga ihkas hinge võtta.
Paremad pojad pandi mulda, tublimad tütred tapeti,
vagad veeti vangipõlve, süütuil valati südameveri,
sirbiga sihiti südamesse, vasaraga vastu vahtimist,
päike aga pealage põletas!
Käed olid kärmed kägistama, näpud nobedad nülgima,
sõrmed silmuseid siduma, väledad võllasse vedama.
Pead aga olid pealekauba, ajud hoopis ilmaaegu,
mõistust ei mitte mõhkugi, tarkust ei tanguterakestki.
Aga äkki ja ägedalt, orjastajaile ootamatult,
tuleb tasumise tund! Tuleb, kui tulista tuulta,
sajab, kui verista välku, pikker pilvista põrutab.
Ei siis aita suured sõnad ega päästa punalipud,
raadioga räuskamised, lootus loosungite pääle.
Kalevite kaunis kodu saab lahti soenditest,
peninukkide nuhtlusest, pääseb ära pärapõrgust,
saab vabaks suurest saastast.
TAAS VABAKS VABADE JUURDE!
VÄGEVATE VÄÄRILISEKS!

Autor tundmatu.
Edmund Ranniko raamatust "Eesti vabaduse nimel"

NSV Liidu Valitsuse noot Eesti Valitsusele

28. märts 1939

Nõukogude - Eesti rahulepingu 2. veebruarist 1920, samuti mittekallaletungilepingu 4. maist 1932 presumptsiooniks oli eesti rahva täiesti iseseisev ja sõltumatu riiklik olemasolu, mis vastab eesti rahva tahtele. Sellest presumptsioonist lähtus Nõukogude valitsus ka Briand-Kelloggi pakti* ennetähtaegsel jõustumisel, mittekallaletungilepingu pikendamisel 10 aasta võrra** ja samuti ka Rahvaste Liidu põhikirja kohaselt enesele kohustuste võtmisel.

Eesti valitsusele on teada, missuguseid jõupingutusi on Nõukogude valitsus teinud viimase 15 aasta jooksul Eesti Vabariigi piiride puutumatuse tagamisel, kusjuures ta jällegi juhindus samast presumptsioonist. Öeldust nähtub, kui suurt tähtsust omistas ja omistab Nõukogude valitsus nii Eesti kui ka teiste Balti riikide täieliku iseseisvuse säilitamisele, mis ei vasta mitte üksnes nende vabariikide rahvaste huvidele, vaid ka Nõukogude riigi elulistele huvidele. Siit peaks olema ka selge, et igasugused "vabatahtlikud" või välise surve all sõlmitud kokkulepped, mille tagajärjeks oleks Eesti vabariigi sõltumatuse ja iseseisvuse kärpimine või piiramine, kolmandale riigile poliitilise, majandusliku või mõne muu ülemvõimu loovutamine, sellele mingi erakorraliste õiguste ja privileegide andmine nii Eesti territooriumil kui ka sadamates, tunnistaks Nõukogude valitsus lubamatuks ja kokkusobimatuks eelnimetatud, käesoleval ajal tema vastastikuseid suhteid Eestiga reguleerivate lepingute ja kokkulepete vaimu ja eeldustega, isegi nende kokkulepete rikkumiseks kõigi sellest tulenevate tagajärgedega.

Käesolev avaldus tehakse siira heasoovlikkuse vaimus eesti rahvale, et tugevdada tema julgeolekutunnet ja veendumust selles, et Nõukogude Liit on valmis vajaduse korral tegelikult tõendama oma huvi Eesti Vabariigi iseseisva riikliku olemasolu ja poliitilise ning majandusliku sõltumatuse säilitamise vastu, samuti selles, et Nõukogude Liit ei saa jääda osavõtmatuks pealtvaatajaks, kui tehakse avalikku või varjatud katset hävitada see iseseisvus ja sõltumatus

ERA.f.31.n.4.s.326.1.4-5

* Briand-Kelloggi pakt sõlmiti Pariisis 27. augustil 1928 15 riigi vahel sõja kui rahvusliku vahendi keelustamise ja tüliküsimuste rahumeelse lahendamise vajaduse kohta. NSV Liitu ei kutsutud pakti alla kirjutama, kuid lepingu initsiaatorite ettepanekul ühines ta peagi sellega.

** Leping mittekallaletungi ja tülide rahulikul teel lahendamise kohta Eesti ja NSV Liidu vahel sõlmiti Moskvas 4. mail 1932. Lepingu kehtivusaeg oli 3 aastat. 4. Aprillil 1934 sõlmitud protokolliga pikendati kõnesoleva lepingu kehtivust kuni 1945. aasta 1. detsembrini.

Huvitav oleks teada, milliseid jõupingutusi siis N. Liit oli teinud Eesti vabariigi piiride puutumatuse tagamisel. Kas nende hulka võis lugeda ka Moskva poolt korraldatud detsembrimässu? Kuid see kirjatükk ei olnud ainuke nõukogulik huumor, millega kommunistid esinesid.

"Me ei soovi vaksagi võrra võõrast maad, aga me ei loovuta ka kellelegi tolligi oma maad."

See ilus lause kuulub Nõukogude Liidu juhile Jossif Stalinile. Temaga võib isegi nõustuda. Tõepoolest, milleks on vaja imperialistlikule suurriigile vaksa võrra võõrast maad, kui võib võtta selle asemel terve riigi!

Vastastikuse abistamise pakt Nõukogude Liidu ja Eesti vahel

Eesmärgiga kindlaks määrata kõigekülgset ja sõbralikku koostööd Nõukogude Liidu ja Eesti Vabariigi vahel ning vastastikuse julgeoleku kindlustamise huvides Nõukogude Liidu valitsus ja Eesti Vabariigi valitsus pidasid tarvilikuks sõlmida omavahel järgnev vastastikuse abistamise pakt.

1. Mõlemad lepinguosalised pooled kohustuvad osutama teineteisele igasugust abi, selle hulgas ka sõjalist, juhul kui ühe lepinguosalise poole julgeolek on ähvardatud või kui teda tabab otsene kallaletung mistahes kolmanda Euroopa riigi poolt.

2. Nõukogude Liit kohustub osutama Eesti sõjaväele abi soodustatud tingimustel varustuse ja muude materjalidega, aga ka osutama toetust Eesti Vabariigile nii majanduse nkui ka välispoliitika ja diplomaatia alal.

3. Eesti vabariik kindlustab Nõukogude Liidule õiguse pidada Eesti sadamais oma baase sõjalaevastiku asukohtadena ja mõningaid lennuvälju saartel lennukite jaoks.

4. Mõlemad pooled kohustuvad mitte osa võtma mingeist kokkuleppeist või koalitsioonidest, mis on sihitud ühe lepinguosalise poole vastu.

5. Käesolev pakt on sõlmitud 10 aastaks, kusjuures juhul, kui üks lepinguosaline ei pea vajalikuks tühistada käesolevat pakti üks aasta enne tähtaja lõppu, viimase kehtivus jätkub automaatselt järgnevaiks viieks aastaks.

On kokku lepitud, et käesolev kokkulepe ei puuduta mingil määral lepinguosaliste poolte majanduslikku süsteemi või riiklikku korda.

Aleksander Warma "Diplomaadi kroonika", lhk. 24.,Tallinn "Olion" 1993

1939. aasta 23. septembril sunniti Eestile Moskva poolt vägisi peale eelpooltoodud nn. vastastikuse abistamise leping. Selle lepingu allkirjastamise järele olime praktiliselt allutatud Moskva valitsusele, ehkki näiliselt jätkus meie suveräänsus kuni 1940. aasta 21. juunini. Sel päeval toimus Tallinnas Moskva poolt juhitud riigipööre, mille eesotsas seisis dirigendina Moskvast siiasaabunud Andrei Ždanov.

PÖÖRDELINE JUULI 1940: N. Liidu saatkonna rõdult jälgivad «Eesti vabade töötajate vaba tahte demonstratsiooni» kohalikud Moskva truud kannupoisid (vasakult) Neeme Ruus, Johannes Lauristin, Karl Säre ja Andrei Ždanov.

Pooleldi väevõimuga kokkuaetud "riigipöörajad" valmistuvad demonstratsiooniks

Käputäis "meeleavaldajaid" on kokku saadud koos vigaselt kirjutatud punaloosungiga. Üsna mitmed nendegi hulgast tegid juba varsti tutvust Venemaa avarustega.

Loomulikult pidi rahva "vaba tahe" kajastuma ka tänavapildis ...

... samuti, nagu ka kunstis

Kõigest aasta oli möödunud vastastikuse abistamise lepingu sõlmimisest, mis lubas N. Venemaal kasutada paari sõjaväebaasi Balti riikides, kui Moskva bolševistlik valitsus viis sõnamurdlikult ja alatult läbi riigipöörde õiguspärase ja demokraatliku riigikorraga Balti riikides.

Eesti ajalehed valgustasid okupeerimist vaoshoitult ja tagasihoidliku optimismiga. Veel ei uskunud keegi, et mesimagusalt naeratav idanaaber võiks saabuda meie riiki hundina lambanahas. Oma osa oli Eesti Propagandatalitusel, mis keelas igasuguse vähegi teravama sõnavõtu okupandi aadressil. Nii kirjutab Sõjavägede Ülemjuhataja Johann Laidoner:

"... Lõpuks ma tahaksin avaldada veel mõnd mõtet üldise rahvusvahelise olukorra kohta ja väljavaateid meie võimaliku tuleviku üle. Hiiglariigid Kesk- ja Lääne-Euroopas heitlevad üksteisega. Suur sõda puht sõjalises mõttes ei ole veel alanud, praegu käib määratu närvide pingutus ja majandussõda laastab nii sõdivaid kui mittesõdivaid riike. Kuidas sõda saab edasi kestma, missugused riigid ja rahvad saavad kistud sõjakeerisesse, seda ei mõista keegi ette ütelda. Veel vähem võib ette näha, kes sellest hirmasast võitlusest välja tulevad võitjatena või kaotajatena.

Meie oleme oma riigi ja rahva saatuse teatud mõttes sidunud vastastikuse abistamise pakti kaudu meie suure idanaabriga N. Venega, kes on sel puhul uuesti alla kriipsutanud oma rahupoliitika muutumatust ja soovi seda jatkata. See on suur positiivne tegur meie riigi ja rahva tulevikus.

Meil on viimasel ajal väga palju avaldatud kartust, kas vastastikune abistamise pakt N. Venega ei too muudatusi ka meie riiklikku korda ja majanduslikku süsteemi. Vastuseks sellele loeme pakti art. 5, mis kõlab järgmiselt:

"Käesoleva pakti elluviimine ei tohi mingil viisil riivata lepinguosaliste suveräänseid õigusi, eriti nende majandussüsteemi ja riiklikku korda."
Meie tahame otsekoheselt ja avameelselt täita pakti ja oleme kindlad, et samuti see sünnib ka teise lepinguosalise poolt. Sellepärast läheme julgekt ja kindlalt vastu tulevikule ... " (Rahvaleht nr 238, 10.10.1939.)

Kui kindlalt ta sellesse ise uskus, jääb muidugi teadmata.

Millegipärast meenutas "sõbraliku" punaväe saabumine küll üsna vähe rahupoliitilist sündmust:

(Rahvaleht nr.245, 18.10.1939.)

Erapooletu vaatleja oleks ilma mingi kahtluseta pidanud sellist avaldust sõjaseisukorra väljakuulutamiseks.

Algselt lepiti kokku 25 000 nõukogude sõjaväelase saabumises Eestisse. Üsna varsti ilmnes, et nende hulka ei olnud arvatud ohvitsekonna perekondi ega ka 10 000 ehitajat, kes vältimatu tööjõu sildi all üle piiri saabusid, Eesti valitsuse vastuväidetest hoolimata. Eesti oli sunnitud loovutama sissetungijatele 30 000 hektarit oma territooriumist, lisaks veel kortereid ja terveid hooneid. On täpselt teadmata, kui paljud eesti pered kaotasid seeläbi oma kodu.

Varahommik 18. oktoober 1939. Punane lohe roomab Eesti vabariigi piiri poole.

Kokku ületas piiri 21 347 meest, 78 suurtükki, 283 tanki, 54 soomusautot, 255 lennukit ja 1950 veoautot.

Praegu seisab veel vene nn. "täimütsiga" soldat N. Liidu territooriumil ...

... kuid kohe avaneb piir

Sõltumatu riigi anastamine tehti näiliselt korrektselt. Okupatsioonivägede komandör(paremal) raporteerib piiriületamise puhul Eesti vabariigi kindralmajor Aleksander Pulk`ile 18. oktoobril 1939.a. Kindralmajor Pulk hukkus punavõimu kaasabil juba 1941 aastal.

OKUPANDID SAABUVAD! Punaarmee üksus ületab Eesti riigipiiri 18. okt. 1939.a.

Okupandid teel Paldiskisse

Võõrvägede majutamisküsimus ei pidavat samuti tekitama probleeme:

(Rahvaleht nr. 238, 10.10.1939.)

Kahjuks esines see "viimane" järjekord paralleelselt esimese järjekorraga.

Anastatud kodu Paldiskis

Punaväele olid komissaride poolt antud üsnagi ranged ettekirjutused, mida tohtis teha, mida mitte. Üks kõige rangemini keelatud tegevusi oli kontakteerumine kohalike elanikega. Linnas liikuma pääses ainult gruppidena poliitiliselt küpse ülevaataja järelvalve all. Kui juhuslikult keegi kohalikest oleks hakanud vestlema saabunutega, ei tohtinud mingil juhul kõneleda kohalikega poliitikast, niihästi NSV Liitu puudutavast, kui ka Eesti vabariigi omast. Pidevalt pidi täiustama poliitilist väljaõpet, mis laias laastus võttes tähendas lihtsalt marksismi-leninismi kulunud käibefraaside pähetuupimist. Muu hulgas öeldi käskkirjas järgmist:

2. ... Mitmesugused nõukogudevastased provokaatorid hakkavad püüdma ja juba püüavadki kujutada meie üksuste sisenemist Eestisse tema "sovjetiseerimise" algusena. Sellised ja sarnased meeleolud ja jutuajamised Eesti "sovjetiseerimisest" on põhjalikus vastuolus meie partei ja valitsuse poliitikaga ja on absoluutselt provokatsioonilised. ...
3.Keelan kategooriliselt meie väeüksuste, sõjaväelaste üksikute gruppide või üksikisikute, olgu see ülemus või punaarmeelane 65. Üksiku laskurkorpuse koosseisust, mistahes kohtumised tööliste ja teiste eesti organisatsioonidega ja ühiste koosolekute, kontsertide, vastuvõttude jne. korraldamine...
4. Mitte pidada ühegi Eesti kodanikuga mingeid vestlusi elust ja korrast Nõukogude Liidus, meie Punaarmeest. Mitte anda mingisugust informatsiooni ega vestlusi eesti ajakirjandusse Punaarmee kohta.
7. Linnalubasid anda ainult pärast ühe kuu möödumist Eestisse saabumisest. Selle aja jooksul tutvustada isikkoosseisu kohalike tingimuste ja korraga. Reakoosseis lubada linna gruppidena eesotsas noorema komandöriga, kellel peab olema kõigi linna lubatud võitlejate nimekiri.

Poes nähtavat kaubaküllust seletasid punakomissarid kohalike inimeste vaesusega, mis ei võimalda ostmist. Kommunismiideede ilmeksimatusega läbiimmutatud noorsõdurid loomulikult uskusid oma komissare. Kui ka juhuslikult ei usutud(inimesi on mitmesuguseid), siis hoiti arvamused targu oma teada. Ja targasti tehti. Nõukogude Liidus ei maksnud inimhing praktiliselt midagi. See käis ka omade kohta.

NSV Liidu kaitse rahvakomissari käskkiri baasides olevale Punaarmee isikkoosseisule.

28. mail 1940 ilmus Nõukogude ajalehes Pravda üsnagi kummaline kirjutis. Kummaline seetõttu, et ajalehe andmete põhjal oli tegemist Tallinnas asuva Pravda korrespondendiga, kuigi teadaolevalt ei olnud Nõukogude ajalehtedel Tallinnas ühtegi alalist ega ajutist esindajat. Pravda fantoomkorrespondendi sõnul ilmutavat eesti rahvas liigset saksavaenulikkust. (Mitte kaua peale seda oli peamiseks süüdistuseks saksasõbralikkus!) See saksavaenulik hoiak pidavat Pravda korrespondendi sõnul olema koguni niivõrd demonstratiivne, et üsna avalikult põlastatavat kõike, mis tuleb Saksamaalt. Eestlased suhtuvat rahvussotsialistlikku ideoloogiasse taunivalt. Eesti ajakirjanduse informatsioon kajastavat sõjasündmusi läänerindel liiga tendentslikult, olles sisult Saksavaenulik. Kõige sellega kahjustavat eestlased tõsiselt NSV Liidu ja Saksamaa suhteid.

Naeruväärt avaldus, ehkki mõneti oli ju kirjutajal õiguski. Eestis peeti Saksamaad õigustatult vallutajaks, mistõttu neidsamu vallutajaid ei olnud põhjust pärjata vabastaja oreooliga. Teiseks oli Eesti tõesti orienteerunud rohkem Inglismaale. Saksamaa ja germaanlus tuletasid meelde liiga elavalt hiljutist 700-aastast orjapõlve, mis takistas suhtumast suurema sümpaatiaga endistesse isandatesse. Ka ei pooldanud eestlased Saksamaal valitsevat totalitarismi. Hoopis rohkem loodeti Inglismaa peale, kes oli Vabadussõjas abistanud üsna tõhusalt vastset Eesti vabariiki. Et see lootus oli asjatu, selgus muidugi alles hiljem.